Pärast 3 ja poolt tundi lennukisõitu (millele eelnes tunnine lennuki hilinemine) maandusime kõik õnnelikult Santorini lennuväljale. selleks ajaks oli juba kell 11 ja kõik oli pime. saar oli, nagu alati, imline ja soe. 12neks saime hotelli. meie olime samas hotellis, kus me eelminegi eest olime. see aasta ainult 2 nädalat, eelmise aasta 1 nädalal asemel. see järel läksime oma tavernasse, kus meid juba teati eelmisest aastast. südamlik vastu võt. taverna nimi on Porto Castello. soe vastuvõtt. kallistuse. teretused. kõik mäletasid meid eelmisest aastast. muidugi oli ka uusi töötajajid, aga põhitegijad olid samad. seal istusime umbes hommiku kella 4jani.
järgmisel hommikul käisime oma kohvikus saare kõige paremat capochinot joomas. koha nimeks oli Corner snack bar. seal oli hea jälgida, kui laev, millega Kamarisse saab, ümber mäenurga tuleb. selle ajaga, kui ta tuleb, jõuab kohvi lõpetada, tasuda ja veel ka laeva peale. liiv oli muidugi selleks ajaks juba kõrvetav, must liiv ikkagi ju, mis tõmbab kergemini päikest külge, kui meie eesti liiv. paati minemiseks aga peab jalad võimalikult kõrgelt paljaks ajama, riietest. kui just märjaks ei taha saada. minule meeldiski, kui püksid märjad olid. mõni laine lõi aga püksid lausa istmikuni märjaks, nii et seal ei oleks ka säärte üleskäärimisest aidanud. laevaga sõitimegi ümber kohaliku suure kalju ja olime umbes 20 minuti päeast teises linnas. päeva veetsime seal.
järgmised päevad veetsime kas linnades turisti mängides. oma pead käies mööda linnu. või siis rannas päevitades, kus ma mitu korda korralikult ära kõrbesin.
ilm on seal ikka võrreldamatu. päeval oma 40 kraadi sooja ja ega ööselgi jahedam ei ole, pea 30 kraadi. minule meeldis hirmasti. nii mõnus soe oli.
kui koju tuleku aeg kätte jõudis, ei tahtnud ma kidagi ära tulle. aga lohutan end sellega, et järgmine aasta lähen uuesti, kuigi ei jõua ära oodata.
kõik, kes pole veel käinud ja kahtleva, soovitan oma silmaga üle vaadata. pole kaunimat kohta. lugesin küll kuskil Ateena kohta: "kes pole Ateenas käinud on puupea, kes pole ahhetanud, on eesel ja kes on vabatahtlikult sealt ära tulnud on kaamel", aga mina võiksin sama selle saare kohta ütleda. armast, väike, sõbralik, soe, kodune ja hubane. pole veel siian tekkinud tunnet, et tahaks eestisse tagasi. praegu, kus ma eestis olen, tahan hoopis sinna tagasi.
soovitan soojalt minna!!
